Tänane maailm ei ole siiski sama, mis 5–10 aastat tagasi. Meie julgeolekukeskkond on muutunud. Suurenenud on võimalused täpseid andmeid koguda ning suurte andmemahtude kasutuselevõtt on lihtsustunud. Inimeste teadlikkus privaatsusest ja ootused sellele on kasvanud. Nende tegurite koosmõjus tuleb üle vaadata ka ruumiandmete avaldamisega seonduvad põhimõtted. Illustratiivse näitena – 2025. aasta lõpus tehti Lätis toimunud militaargeograafide konverentsil ettekanne tööst, milles tšehhid soovisid NATO idatiiva piirialade jaoks ette valmistada suurtükiväe eelsihtimispunkte. Ainus riik, mille avaandmeid kasutades seda teha sai, oli Eesti. Pole põhjust arvata, et seda võimalust kasutavad ainult meie suhtes sõbralikult meelestatud riigid.
2025. aastal kasutusse võetud aeromõõdistusseadmed võimaldavad koguda varasemaga võrreldes märkimisväärselt suurema täpsusega andmeid. Samas on õiguskantsler juhtinud tähelepanu, et ka varasemalt tehtud vähemtäpsete ortofotode piiramata avaldamine võib riivata liigselt inimeste privaatsust. Sama kinnitavad ka julgeolekuasutused: liiga täpsed ruumiandmed ei tohi olla kuritahtlikele osapooltele piiranguteta kättesaadavad. Siseriiklikud ja üle-euroopalised õigusaktid ütlevalt selgelt, et riigi andmed peavad olema avaandmetena kättesaadavad, sellest on ka andmeid avaldades lähtutud. Teist poolt, kui täpsete andmete avaldamine inimeste privaatsust või julgeoleku huve riivab, täna täpsustatud ei ole. Ajutise lahendusena lähtub Maa- ja Ruumiamet põhimõtetest, kus avaandmetena avaldatakse aerofotod, mille eraldusvõime on sarnane Google jt suurkorporatsioonide poolt avaldatud aero- või satelliitfotode täpsusega ning ei ole üle 20cm. Töötame praegu selle nimel, et need andmed saaks kõigile kättesaadavaks märtsi keskpaigaks. Tasakaal andmete avatuse, julgeoleku ja privaatsuse vahel peab edasises tulenema siiski laiemast kokkuleppest ja olema kirjas õigusaktides. Nii suure mõju ja eri aspektidega otsus ei saa olla ühe ameti teha.
Praeguseks ajutisena leitud lihtne ja kiire lahendus ei pruugi olla parim. Võimalusi ning nende rakendamiseks lahendamist vajavaid küsimusi on palju. Nt kes peale avalike ülesannete täitjate siiski peaks kõrgtäpsetele andmetele ligi pääsema? Kui soovime eristada andmete kasutajaid, kes saavad andmetele ligi, siis kuidas seda teha? Kes, mille alusel ja kuidas otsustab? Seni kasutatud lahendus, kus kõik andmed on üsna piiramatult avalikud või teine äärmus, kus kõik andmed on avalikuks kasutamiseks suletud, on tehniliselt suhteliselt lihtsasti teostatavad ja pigem väikese halduskoormusega. Kõiki nende vahele jäävaid lahendusi on kallim luua ja üleval pidada. Milline on privaatsuse ja julgeolekuga seotud eesmärke arvestav lahendus, millega kaasnevaid kulusid on ühiskond valmis taluma?
Enne mistahes püsiva kokkuleppe saavutamist tuleb see sasipundar lahti harutada ja leida sobivaim võimalik lahendus. Ma näeks hea meelega, et selgemaid reegleid saaks rakendada juba 2026. aastal tehtavate aeromõõdistamise andmete avaldamisel. Selge on ka see, et avaandmed ei kao. Me ei saa ega tohi naasta aega, kus riik hoidis andmeid peidus ja ühiskond toetus puudulikule või aegunud infole. Avaandmed on täna osa meie teenustest, tavapärasest elukorraldusest ja majandusmudelist. Küll aga muutub arusaam, milliseid andmeid on jätkuvalt mõistlik avaldada täielikult, milliseid osaliselt ning milliseid üksnes õigustatud huvi korral. Oluline on veel üks põhimõte, mida ei tohi alahinnata: riigil peab olema võime ja õigus kujundada omaenda narratiiv ruumist. Ajal, mil geopoliitilised mõjutustegevused ulatuvad kaardirakendusteni ning maailma enim kasutatavad kaardid võivad esitada poliitiliselt kallutatud versioone territooriumide kuuluvusest, ei saa me lubada olukorda, kus Eesti ruumilist identiteeti kujundab keegi teine. Ruumiandmed ei ole ainult tehniline info – need on osa riigi lugu hoidvast infrastruktuurist.
Erik Ernits
Maa- ja Ruumiameti ruumiandmete ja maakatastri teenistuse direktor
Viimati uuendatud 27.02.2026
