Vesi ei peatu krundipiiril - üleujutusriskiga tuleb arvestada juba planeerides

Üleujutusriski maandamine ei alga hetkel, mil vesi jõuab hoone vundamendini. Olulisemad otsused tehakse palju varem – siis, kui otsustatakse, kuhu suunata asustust, milline maakasutus on sobiv ning kas vee liikumiseks ja kogunemiseks jääb piisavalt ruumi.

10. novembril toimus Tallinnas Loodusmaja Tarus Keskkonnaagentuuri seminar „Üleujutuskindel omavalitsus – targad otsused planeerimisel ja arendamisel“. Maa- ja Ruumiamet osales seminaril ettekandega „Üleujutusrisk planeeringutes – millal on veel võimalik õige otsus teha?“. 

Varasem kohaliku omavalitsuse töökogemus, sealhulgas rannikualade omavalitsustes, võimaldas meil teemat vaadata praktilise planeerimistöö kaudu. Eesmärk ei olnud pakkuda universaalseid tehnilisi lahendusi, vaid aidata mõista, milliseid küsimusi tuleb planeeringute koostamisel küsida, millisel planeerimistasandil neid lahendada ning kuidas vältida probleemide edasilükkamist projekteerimise või ehitamise etappi.  

 

Üleujutus ei tähenda alati üleujutusriski 

Üleujutus on looduslik nähtus ega ole iseenesest alati probleem. Näiteks on Soomaa kevadine suurvesi piirkonna loomulik osa. Risk tekib siis, kui vesi võib kahjustada inimesi, vara, keskkonda, kultuuripärandit või majandustegevust. 

Planeerimise ülesanne ei ole vett peatada. Planeeringuga saab aga mõjutada, kuhu ehitatakse, millised alad jäetakse vee liikumiseks ja ajutiseks kogunemiseks ning millistel tingimustel on arendamine konkreetses asukohas mõistlik. 

Üleujutus ei puuduta ainult mereäärseid alasid. Üleujutuse võib põhjustada merevee taseme või jõgede ja järvede veetaseme tõus, aga ka sademe- ja lumesulamisvee kogunemine. Erinevad põhjused võivad üksteist võimendada: kõrge mere- või jõeveetase võib näiteks takistada sademevee ja maaparandussüsteemide äravoolu. Seetõttu ei piisa üksnes üleujutusohu kaardi arvestamisest – vaja on mõista ka kohalikku veerežiimi ja vee liikumist tervikuna. 

Soomaa.com: Sügisene suurvesi on jõudnud Soomaale.  Üleujutus Pärnumaal. 

Soomaa viies aastaaeg. Priidu Saart          Üleujutus Pärnumaal. Priit Simson  

Esimene küsimus on „kuhu?“, mitte „kuidas?“ 

Kui üleujutusohuga alale soovitakse ehitada, tekib kiiresti küsimus, kui kõrgele tõsta hoone põrand või kuidas sademevett ära juhtida. Planeerimisel peab sellele eelnema põhimõttelisem küsimus: kas kavandatav maakasutus on selles asukohas üldse sobiv?  

Uue asustuse puhul tuleb esmalt kaaluda, kas arengut saab suunata ohutumasse kohta. Olemasolevas asustuses tuleb hinnata, millises ulatuses on tihendamine põhjendatud ja milliseid tingimusi on vaja üleujutuse mõju vähendamiseks. Mõlemal juhul tuleb vaadata laiemat piirkonda, sest ühe ala kaitsmine või arendamine ei tohiks suurendada ohtu naaberaladel. 

Üldplaneeringus on nende valikute tegemiseks kõige rohkem ruumi. Seal saab suunata asustust, määrata maakasutuse põhimõtted ja jätta sobivad alad hoonestamata. Näiteks võib madal ala tunduda esmapilgul kasutamata maana, kuid laiemalt vaadates võib just selle ala väärtus seisneda selles, et sinna ei ehitata. Ala võib toimida tavapäraselt rohe- või puhkealana pakkudes vajadusel kohta, kuhu vesi saab ajutiselt koguneda. Tegemist on teadlikult valitud ruumilise lahendusega. Mida varasemas planeerimisetapis üleujutusriskiga tegeleda, seda rohkem on võimalikke lahendusi. 

Vesi vajab ruumi 

Vesi ei tunne kinnistu ega planeeringuala piire. Kui haljastatud pinnad asenduvad hoonete, teede ja parklatega, muutuvad vee imbumise ja liikumise tingimused. Ühe kinnistu sademeveelahendus võib seetõttu mõjutada tervet ümbruskonda. 

Planeerides tuleb vaadata, kus asuvad vee loomulikud liikumis- ja kogunemiskohad, kraavid ja eesvoolud ning kas olemasolevad sademevee- ja maaparandussüsteemid toimivad. Samuti tuleb arvestada, kuhu liigub vesi siis, kui süsteemide läbilaskevõime ületatakse. Sademevee kiire torustikku juhtimine ei peaks olema automaatne esimene lahendus. Võimaluse korral tasub eelistada vee tekkekohapõhist käitlemist, hajutamist ja looduslähedasi lahendusi. 

Rohe- ja puhkealad võivad siin täita mitut eesmärki korraga. Rannaniidud, jõelammid ja muud madalamad alad võivad toetada elurikkust, pakkuda puhkevõimalusi ning anda veele ajutiseks kogunemiseks vajalikku ruumi. Pelgalt ala roheliseks värvimisest planeeringukaardil siiski ei piisa. Ala tegelik võime vett vastu võtta sõltub pinnasest, põhjaveetasemest ja ruumilahendusest. 

Hea planeering muudab riskiteadmise konkreetseks otsuseks 

Üleujutusohu kaardile kandmine on vajalik, aga sellest üksi ei piisa. Kui planeeringus öeldakse üksnes, et „üleujutusohuga tuleb arvestada“, jääb järgmine oluline küsimus vastuseta: mida tuleb selle teadmise tõttu teha teisiti? 

Oluline on otsustusloogika: risk on tuvastatud, selle mõju on läbi mõeldud ning teadmine on muudetud tingimuseks, mida saab järgmises planeerimis- või projekteerimisetapis päriselt rakendada. See muudab riski teadmise riskiga arvestamiseks.  

Viis küsimust enne planeerimisotsust 

Üleujutusriskiga arvestamist aitavad suunata viis küsimust: 

  1. Kas meil on piisavalt teadmisi? 
    Kas teame, millest üleujutusoht tuleneb ning kus vesi liigub ja koguneb? 

  1. Kas kavandatav maakasutus sobib sellesse asukohta? 
    Kas arenduseks leidub ohutum alternatiiv ja kas tihendamine võib riski suurendada? 

  1. Kas veele jääb piisavalt ruumi? 
    Kas säilivad liikumisteed, kogunemisalad, kraavid ja eesvoolud? 

  1. Kas planeering seab selged ja põhjendatud tingimused? 
    Kas on arusaadav, millist riski tingimus maandab ja mida tuleb järgmises etapis täpsustada? 

  1. Kas küsimus lahendatakse õigel planeerimistasandil? 
    Kas üldplaneeringus tehakse põhimõttelised maakasutusvalikud, detailplaneeringus luuakse toimiv tervik ja projekteerimisel täpsustatakse tehniline lahendus?  

Need küsimused ei moodusta universaalset kontrollnimekirja. Need aitavad tagada, et olemasolev teave viiks sisulise kaalutluseni ja kaalutlus põhjendatud ruumilise lahenduseni. 

Õige aeg on enne, kui valikuvõimalused kitsenevad 

Üleujutusriskidega arvestamine ja ruumiliste otsuste tegemine on eelkõige kohaliku omavalitsuse vastutus. Maa- ja Ruumiamet vaatab teemat oma pädevuse piires asustuse suunamise ja maakasutuse seisukohast: kas kavandatav areng arvestab piirkonna riskidega ning toetab turvalise ja kliimakindla elukeskkonna kujunemist? 

Üleujutusriski ei saa täielikult kõrvaldada ega kõiki tulevasi olukordi ette näha. Küll aga saab planeerimisega ennetada uute riskide teket ja aidata olemasoleval elukeskkonnal muutuvate oludega paremini kohaneda. 

Kõige keerulisem on leida lahendusi siis, kui asukoht ja maakasutus on juba otsustatud ning arendusele on tekkinud suured ootused. Seepärast ei peaks planeerimisel küsima ainult, kuidas üleujutusohuga alale ehitada, vaid kõigepealt, kas sinna on mõistlik ehitada ja kui palju ruumi tuleb jätta veele. 

Planeering ei peata vihma, merevee tõusu ega kevadist suurvett. Hea planeering aitab aga teha otsused enne, kui valikuvõimalused kitsenevad. 

Autorid: Piret Paiste, Krislyn Prants, Merilin Rosenberg ning teised Maa- ja Ruumiameti planeeringute osakonna töötajad

Loomise kuupäev: 19.11.2026

open graph image