Lisaks riigiarhitekti koha moodustamisele oli aasta 2025 märgiline ka selle poolest, et moodustati planeeringute asekantsleri roll. Asekantsleri kohale määrata Ivan Sergejev, kes on hariduselt arhitekt, töötanud pikalt Narva linnaarhitektina ja panustanud Rahandusministeeriumis õiglase ülemineku fondi koordineerimisse. Asekantsleri roll moodustati hetkel kui planeeringutega seotud riigiteenused toodi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse.
Tõnis Arjus:
Kuidas sa üldse sellele tööle tulid? Mis ootus sulle pandi või mida sa ise sellelt rollilt ootasid?
Ivan Sergejev:
See töökoht tuli mulle alguses isegi üllatusena. Nägin ühel hetkel planeeringute asekantsleri konkurssi ja mõtlesin kohe, et see kõlab nagu asi, mida ma päriselt teha tahaksin.
Minu varasem kogemus Narva linnaarhitektina ja hiljem Ida-Virumaa õiglase ülemineku protsessidega tegeldes õpetas mulle, et ruum ei sünni lihtsalt niisama. Ruum on alati millegi väljendus – majanduse, poliitika, ambitsioonide ja väärtuste väljendus.
Mind on alati huvitanud küsimus, kuidas ruum üldse tekib ja millised eeldused seda mõjutavad. Narvas sain eriti hästi aru, et ruum on sageli alles kolmas etapp. Kõigepealt peab inimene üldse mõistma, et keskkond, kus ta elab, on väärtuslik. Sellepärast tegime festivale, kultuurisündmusi ja muid algatusi – et näidata, et ruum on rohkem kui lihtsalt majad.
Kui planeeringute asekantsleri koht tekkis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse, tundus see loogiline samm. Seal oli selge soov siduda ruum rohkem majanduse ja ühiskondliku arenguga.
Aga juba kandideerides oli mul üks tähelepanek. Ma ei teadnud peaaegu ühtegi inimest, kes päriselt naudiks planeerimisprotsessi.
Ettevõtjad arvavad, et see kestab liiga kaua. Kohalikud omavalitsused tunnevad, et nad on liiga nõrgad ja kõigi surve all. Riik ootab, et KOV-id ise hakkama saaksid. Planeerijad jooksevad erinevate huvide vahel ning proovivad kogu seda konflikti kuidagi vormistada.
Planeerimisest on saanud kohati rohkem kohtuvaidluste vältimise süsteem kui ruumiloome protsess.
See oli minu jaoks kurb, sest planeeringud olid algselt põhjus, miks ma üldse arhitektuuri õppima läksin. See maailm tundus huvitav ja inspireeriv.
Sellepärast tulin tööle mõttega, et peame päriselt aru saama, miks kõik selles süsteemis õnnetud on. Kus protsess kinni jääb? Kes on klient? Kuidas teha nii, et planeerimine muutuks jälle ruumiloomeks, mitte ainult tehniliseks menetluseks? Kuidas saaks planeerimine käia ühiskonna arenguga ühte jalga, toetada agiilset ja kvaliteetset arengut?
Ja mingil hetkel sain aru, et ühiskonnas on sellele tegelikult ka tellimus olemas. Kui ettevõtjad, kohalikud omavalitsused ja erinevad organisatsioonid hakkasid rääkima samadest probleemidest, siis oli selge, et tegemist ei ole ainult ühe ametniku tähelepanekuga.
Seadusemuudatused ja julgus usaldada
Tõnis Arjus:
Kui sa vaatad viimase aja seadusemuudatusi, siis mis neist sinu jaoks kõige olulisemad on?
Ivan Sergejev:
Minu jaoks on oluline see, et me liigume rohkem usalduse poole.
Üks suuremaid muudatusi on see, et linnakeskkonnas saab rohkem ehitusõigust anda projekteerimistingimustega, mitte alati detailplaneeringu kaudu.
See ei tähenda kvaliteedist loobumist. Vastupidi – see tähendab, et me proovime teha head ruumi targemalt ja paindlikumalt.
Näiteks New York või Rotterdam ei ole „ilusad“ selles klassikalises mõttes. Aga nad on mitmekesised, elavad ja dünaamilised linnad. Hea ruum ei tähenda, et iga maja peab olema ideaalne. Oluline on see, kuidas tervik toimib.
Praegu on Eesti kesklinnades ehitamine väga kallis, osaliselt just menetlusprotsessi tõttu. See omakorda tähendab, et inimesed ei jaksa sinna elama minna ja arendus liigub põllu peale.
Kui me tahame päriselt tihendada linnu, siis peab linnas ehitamine olema lihtsam kui uue maa hõivamine.
Oluline on ka see, et aktiivne ja teadlik omavalitsus suudab head ruumi kaitsta sõltumata sellest, kas menetlus toimub detailplaneeringu või mõne muu instrumendi kaudu. Kui omavalitsus teab, mida ta tahab saavutada, siis on tal selleks tegelikult juba täna olemas terve hulk tööriistu.
Seadus üksi ei loo kvaliteeti. Vähemalt sama oluline on see, kuidas neid tööriistu kasutatakse.
Kohalik omavalitsus ei ole üksi
Tõnis Arjus:
Ma olen ise näinud, kuidas üks omavalitsus suudab luua täiesti uue kvaliteedikultuuri – nõuab arhitektuurivõistlusi, paremat ruumi ja lõpuks harjuvad ka arendajad sellega. Aga esimene samm on kõige raskem.
Ivan Sergejev:
Täpselt. Ja selle juures on üks väga oluline asi – KOV-id tunnevad ennast tihti täiesti üksi.
Sa oled kohaliku omavalitsuse planeerija või arhitekt. Ühel pool on poliitiline surve, teisel pool arendajad, kolmandal pool avalikkus. Väga lihtne on jääda olukorda, kus tundubki, et kogu vastutus on sinu peal.
Aga tegelikult ei ole.
Kui on vaja argumenteerida hea ruumi eest, saab pöörduda Arhitektide Liidu poole. Kui on vaja abi seaduse tõlgendamisel, saab pöörduda ministeeriumi poole. Kui on keeruline ruumiline küsimus, saab pöörduda Maa- ja Ruumiameti poole.
See oli ka põhjus, miks hakkasime rohkem üle Eesti kohtuma ja koolitusi tegema. Tahtsime näidata, et tegelikult on olemas tugivõrgustik.
Mõnikord on vaja lihtsalt julgust abi küsida.
Me kipume keerulistes olukordades arvama, et oleme üksi. Tegelikult on Eesti riik suutnud üles ehitada institutsioonid ja võrgustikud, mis aitavad. Sama kehtib ka ruumiloome puhul.
Oluline on mõista, et hea ruumi eest seismine ei pea olema üksiku ametniku võitlus.
Üleriigiline planeering kui üldine suund
Tõnis Arjus:
ÜRP ümber käinud arutelud on olnud emotsionaalsed. Kuidas sina seda protsessi näed?
Ivan Sergejev:
Kõigepealt on oluline mõista, et ÜRP on planeering nagu iga teinegi planeering.
Ta on valitsuse otsus ja seega poliitikadokument. Ta ei ole lihtsalt uuringute kokkuvõte, mille põhjal kirjutatakse vastused planeeringusse sisse.
Planeering on ühiskondliku kokkuleppe saavutamise instrument. Kui detailplaneering teeb seda kohaliku tasandi küsimustes, siis ÜRP teeb seda riigi tasandil.
Ta peab ühendama uuringud, andmed, identiteedi, kultuuri ja poliitilised valikud.
Mõnikord tekkis tunne, et inimesed nägid ÜRP-i kui mingit lõplikku tõde, kus üks mumm kaardil määrab kogu tuleviku. Tegelikult ei ole see nii.
Planeering peab andma suuna ja raamistikud, aga elu ise liigub edasi.
Keskuste arvu ümber käinud vaidlus oli selles mõttes huvitav. Kümne keskuse mudel põhines tugevalt andmetel ja majanduslikel näitajatel. See oli väga korrektne teaduspõhine lähenemine.
Aga planeering ei koosne ainult numbritest. Seal on ka identiteet, kultuur ja muud väärtused, mida on palju raskem mõõta.
Seepärast olen ma pigem rahul lahendusega, kus keskusi on rohkem. Ning lõpuks, see, kas sa oled kaardil või mitte, ei määra sinu eest sinu tulevikku – kohalik omavalitsus peab ikka edasi tegutsema oma elanikkonna parimates huvides.
Mul on hea meel vaadata näiteks Pärnut. Pärnu ei ole Eesti suurim linn, kuid nad on väga hästi ära tundnud oma võimalused. Rail Baltic, meretuulepargid ja ettevõtluse areng on loonud neile uue perspektiivi ning linn kujundab teadlikult oma tulevikku.
Me oleme harjunud mõtlema Pärnust kui puhkemajanduse linnast, aga tegelikult on see ka tugev tööstuslinn.
Sama kehtib Ida-Virumaa kohta. Kümme aastat tagasi peeti seda piirkonda sisuliselt mahakantuks. Siis tulid kultuuripealinna taotlus, õiglase ülemineku fond, uued investeeringud ja uus enesekindlus.
Planeering peab suutma selliste muutustega kaasa liikuda.
Tõnis Arjus:
Mis on sinu jaoks ÜRP suurim väärtus?
Ivan Sergejev:
Minu jaoks on kõige olulisemad ÜRP-is sisalduvad põhimõtted.
Raudteekoridoride tähtsus. Täiendava maahõive vältimine. Olemasoleva ruumi parem kasutamine. Tihendamine. Mitmekesisus. Kvaliteetse ruumi loomine.
Need ei tohiks olla ainult arhitektide ja planeerijate siseringi teemad.
ÜRP päris väärtus tekib siis, kui ka teised valdkonnad hakkavad mõistma, kuidas nende otsused ruumi mõjutavad.
Ruum sünnib investeeringutest, transpordist, haridusest, ettevõtlusest ja poliitikast sama palju kui arhitektuurist.
Planeerijad teavad neid põhimõtteid juba ammu. Minu jaoks on palju olulisem see, et neid hakkaksid kasutama inimesed, kes otsustavad investeeringute, hariduse, transpordi või regionaalarengu üle.
Kui ÜRP aitab teistel valdkondadel ruumist paremini aru saada – ja selle abil oma valdkonnapoliitikat targemalt juhtida – siis on ta oma eesmärgi täitnud.
Kultuuriline muutus ja kompaktne Eesti
Tõnis Arjus:
Kui ÜRP valmis saab, siis mis on järgmine suur väljakutse?
Ivan Sergejev:
Kõige raskem osa on kultuuriline muutus.
Kuidas teha nii, et linnas sees ehitamine oleks lihtsam ja põllu peale ehitamine keerulisem?
See ei ole ainult seaduse küsimus. See on mõtteviisi küsimus.
Hollandis on inimesed harjunud kompaktse ruumiga, sest neil ei ole muud valikut. Eestis on meil pikalt olnud tunne, et ruumi on lõputult.
Samas aitab sellele kaasa ka üks müüt – et eestlasele meeldib elada nii, et näeb naabri korstnast suitsu, aga naabrit ennast ei näe.
Tegelikult ei vasta see päris tõele.
Inimene on sotsiaalne olend. Meile meeldivad teised inimesed. Meile meeldivad elavad linnad ja head avalikud ruumid.
Kui me tahame säilitada Eesti ajaloolise asustusstruktuuri ja vältida olukorda, kus kogu riik koondub ühe linna ümber, siis peame õppima ruumi palju teadlikumalt kasutama.
See on järgmiste aastate suur küsimus.
Planeerimissüsteemi järgmine etapp
Tõnis Arjus:
Mis on sinu järgmine suur eesmärk?
Ivan Sergejev:
Ausalt öeldes tahaks kõigepealt need praegused reformid lõpuni teha.
Planeerimisseaduse muudatused, ekspressrada suurtele investeeringutele, Maa- ja Ruumiameti heakskiidumenetluse ümbermõtestamine – need on kõik väga suured muutused.
Aga pikemas vaates arvan ma, et Eesti planeerimissüsteem tuleb tervikuna uuesti läbi mõelda.
Praegu on süsteem üsna hierarhiline ja aeglane. Planeeringutasandid on üksteise peale laotud ning muudatused liiguvad läbi süsteemi väga aeglaselt.
Digitaalne riik annab selleks täiesti uued võimalused.
Võib-olla peaksime liikuma paindlikuma ja dünaamilisema mudeli poole, kus erinevad planeeringutasandid suhtlevad omavahel palju kiiremini ning kus muutused jõuavad süsteemi peaaegu reaalajas.
Kõik need muudatused, mida me täna teeme, on vajalikud. Aga need on pigem vastused tänastele probleemidele.
Mind huvitab küsimus, milline võiks olla järgmise põlvkonna planeerimissüsteem.
Küsimus ei ole ainult selles, kuidas seadust muuta. Küsimus on selles, kuidas me üldse planeerimist mõistame.
Ja see on väga põnev koht, kus praegu olla.
Pikemalt saab vestlusi kuulata Tõnis Arjuse podcastist “Ruumilood.”
Viimati uuendatud 13.06.2026
