Maaparandus kui toidujulgeoleku alus

Mis on maaparandus ja miks see tähtis on?

Maaparandus on maa veerežiimi sihipärane muutmine, et muuta see sobivamaks põllumajanduseks ja metsamajanduseks. Praeguseks on Eestis põllumajanduslikus kasutuses olevast maast kaetud maaparandussüsteemidega ligikaudu 640 000 hektarit, mis on üle 60% põllumaast.

Suureneva liigvee tõttu muutuvad toimivad kuivendussüsteemid üha olulisemaks, samuti suureneb vajadus veerežiimi kahepoolse reguleerimise järele, et võimaldada kasutusel olevat veeressurssi tõhusamalt säästa, saagipotentsiaali paremini ära kasutada ja ebasoodsatest ilmaoludest tingitud riske maandada. Samas võib kliimamuutuste tulemusel tekkivatel põuastel perioodidel olla vajadus niisutussüsteemide järele.

Kas teadsid?

Kõik elusorganismid vajavad elutegevuseks energiat. Loomad, sealhulgas inimesed, omandavad energiat toidust, mis pärineb otseselt või kaudselt orgaanilistest ühenditest. Taimed ja vetikad on aga ainsad autotroofselt elavad organismid, kes suudavad päikeseenergia abil sünteesida anorgaanilistest ainetest orgaanilist materjali e fotosünteesida. Selle käigus muundatakse süsihappegaas ja vesi glükoosiks, mis on esmaseks energiaallikaks kogu toiduahelas ning eraldatakse hapnik. Samuti aitab vesi omastada taimedel erinevad toitaineid. Seega on vesi taimekasvatuse üks olulisi komponente ja meie toidujulgeoleku alustala. Toidutootmise tõhustamiseks reguleeritakse taimedele vee kättesaadavust. 

Peamised maaparanduse tegevused:

• Kuivendamine – liigvee eemaldamine drenaažitorude, kraavide ja maaparandussüsteemi eesvoolude kaudu
• Niisutamine – vee lisamine kuivadele aladele, et parandada viljakust.
• Vooluveekogude õgvendamine ja süvendamine – vee liikumise parandamiseks

Kuigi vesi on taimedele elutegevuseks hädavajalik, võib selle liigne hulk mullas põhjustada tõsiseid füsioloogilisi häireid. Liigvee tingimustes täituvad mulla poorid täielikult veega, mistõttu väheneb või kaob õhu juurdepääs juurtele. See omakorda takistab hapniku difusiooni juurekudedesse, mis on vajalik hingamiseks ja ainevahetuseks. Hapnikupuuduses aeglustub juurerakkude aktiivsus, väheneb toitainete omastamine ning juurestik võib hakata lagunema anaeroobsete mikroorganismide toimel.

Liigvee negatiivsed mõjud taimedele on:

• Närbumine ja kasvuseisak
• Lehtede kolletumine ja juuremädaniku teke
• Fotosünteesi intensiivsuse langus, kuna juured ei suuda vett ja toitaineid efektiivselt transportida
• Pikaajaline liigniiskus võib viia taimede hukkumiseni, eriti noores kasvufaasis, kui juurestik pole veel piisavalt arenenud.

Seetõttu on tasakaalustatud veerežiim taimede kasvu ja toidujulgeoleku seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Maaparanduse ajalugu ulatub 12. sajandisse

Maaparanduse ajalugu Eestis ulatub tagasi mitmesaja aasta taha. Alates 12. sajandist on tõendid veevagude ajamisest eesmärgiga saada liigniisketelt aladelt juurde haritavat maad. Suurem muutus toimus 19. sajandi keskpaigas, kui hoogustus talude päriseksostmine ja kasvas vajadus maa kasutustingimuste parandamiseks. Alates 1860. aastatest hakati Eestis rajama esimesi ulatuslikumaid kuivendussüsteeme, mis olid enamasti käsitsi kaevatud kraavid. 19. sajandi lõpuks olid maaparanduslikud tegevused muutunud üha süsteemsemaks, kuna levisid tehnilised teadmised ja ilmusid esimesed juhendmaterjalid. Olulise tõuke andis maaparandusele 20. sajandi algus, mil 1906. aastal kehtestati Venemaa Keisririigis esimene kuivendusseadus, mis pani aluse ühisprojektidele ja riiklikule toetusele. 1910. aastatel hakati Eestis looma kuivendusseltse, mille toel viidi ellu suuremaid maaparandusprojekte, ühendades mitmete talude kuivendussüsteemid terviklikeks lahendusteks. Nii sai alguse Eesti maaparanduse areng, mis jätkus järjest süsteemsemalt järgmistel kümnenditel.

Vaata maaparandussüsteemid üle

Toidutootjatel on oluline tunda enda põllumaid ja teadvustada nendega seotud riske ning luua taimede kasvatamiseks võimalikult optimaalne niiskustase, mis ei ole liiga kuiv ega liiga märg. Kui maaparandussüsteemid on põllumaal olemas, siis nende toimimise tagamiseks on oluline regulaarne hooldus. Kõige tõhusam viis süsteemide korrashoiuks on iga-aastane kontroll ja vajaduspõhine puhastamine, et tagada takistusteta vee äravool. Kui tootja ostab või rendib endale uue põllumajandusmaa, siis on mõistlik endale selgeks teha, kas sellel on maaparandussüsteem ja kui on, siis mis seisukorras see on. Maaparandussüsteemide olemasolu saab kontrollida Maa- ja Ruumiameti maaparanduse kaardirakendusest: X-GIS 2.0 [maaparandus]. Süsteemi seisukorda tuleb hinnata kohepeal, otsides üles drenaažikaevud ja – suudmed ning teha kindlaks, kas need on puhtad ja toimivad.

Autor: Anu Nemvalts, Maa- ja Ruumiameti maaparanduse ja riigimaade teenistuse direktor