Neil aegadel, mil hoogsalt kuivendussüsteeme rajati, olid kraavid sirged kui joonlauaga tõmmatud. Kallastel ei kasvanud ei taimi ega puid, sest nii oli kraave lihtsam masinatega korras hoida. Maaparandussüsteemid rajati suured – mõni hõlmas lausa kogu sovhoosi maa-ala. Kraave korrastati sagedasti, et niisketel aladel saaks põldu harida ja metsad kasvaksid kiiremini. Vaja oli toitu nii inimestele kui loomadele ning puitu kütteks ja ehituseks.
Aegade möödudes jäi hooldus aga tagaplaanile. Kraavid kasvasid kinni, dreenisuudmed mattusid sette alla ja põllumaad muutusid taas märjemaks. Põllupidamine läks keerulisemaks ning paljud rohumaad metsastusid.
Kui maad said uued omanikud, jagunesid suured süsteemid paljude maaomanike vahel. Mõned neist olid huvitatud nii põlluharimisest kui metsakasvatusest. Riik mõistis, et toidutootmise seisukohalt on oluline hoida osa põlde haritavana ja metsad majandatavana, ning tuli appi maaparandustoetustega. Ärksamad maaomanikud kasutasid seda võimalust, RMK hakkas riigimetsas aktiivselt kraave korrastama ja nii rekonstrueeriti igal aastal umbes 1–2% kuivendussüsteemide kogupinnast.
Hiljuti korrastatud eesvool.
See töö oli hädavajalik, sest aastakümnete hooldusvõlg oli suur. Põllumehed, kes suutsid oma maadel süsteemid korda teha, ei pea ka vihmasel aastal kartma. Kui eesvoolud ja suudmed on korras, kaovad suuremad üleujutused kiiresti. Kus aga kraavid jäid korrastamata, tuli suvel isegi paadiga maasikapeenarde vahel laveerida – selliseid pilte jagati sotsiaalmeedias ja näidati uudistes.
Fookus liigub rekonstrueerimiselt hooldusele
Praeguseks on suur huvi rekonstrueerimise vastu vaibunud. Tähelepanu on nihkunud hooldustöödele, sest just eesvoolude korrashoid aitab sagedamini esinevaid tugevaid sadusid leevendada. Töid tuleb teha niipalju kui vaja, aga niivähe kui võimalik – et süsteem toimiks ja samal ajal vee-elustikku võimalikult vähe häirides. Suuremahulisi ja kulukaid rekonstrueerimistöid tehakse vaid äärmisel vajadusel.
Maaparandussüsteemid on enamasti isevoolsed: vesi liigub kõrgemalt madalamale ilma pumpamata. Väiksegi takistuse – tiheda taimestiku, koprapaisu või liiga kitsa truubi – korral võib veetase tõusta kilomeetrite ulatuses.
Dreenisuue on korrastatud ja suudme ümbert on võsa eemaldatud.
Aja jooksul on kraavide ilme muutunud. Need ei ole enam noolsirged – ega peagi olema. On tekkinud nn kahetasandilisi kraave: kuivemal ajal voolab vesi kitsas rennis, suurveega aga täidab laiemat sängi. Kraavi põhjas võiks leiduda ka mõned sügavamad lohud, kus vesi püsib kauem. Oluline on, et dreenidest tulev vesi pääseks kasvuperioodil välja voolama. Hooldustöödel võiks jätta ühele kaldale taimestiku kasvama, kuid dreenisuudmed tuleb kindlasti puhtaks hoida – puude juured kipuvad torusid ummistama. Samuti on soovitatav hoida kraavinõlvad lauged, et vähendada uhtumise ohtu.
Millal ja kuidas hooldust teha?
Kõige mõistlikum on maaparandushoiutöid teha veevaesel ajal. Iga maaomanik saab hinnata, millised tööd on vältimatud, ja osa neist ka ise ära teha:
- eemaldada truupide eest risu ja suurveega kogunenud materjal,
- otsida üles dreenisuudmed ja puhastada need setetest,
- puhastada dreenikaevud settest ja katta kaevud kaantega,
- eemaldada kraavidest sinna kukkunud puud ja koprapaisud.
Kui töö oma jõudu ületab, saab taotleda PRIA-st toetust – nii eesvoolude uuendamiseks, keskkonnakaitseliste rajatiste rajamiseks kui ka vajadusel rekonstrueerimiseks. Eesvoolude uuendamise toetus on maaomanike sõnul üks väheseim paberimajandust nõudev meede.
Kokkuvõtteks
Maaparandussüsteemid on maakasutajale väärtuslikud – need aitavad hoida põllud haritavad ja metsad majandatavad erinevates ilmastikuoludes. Et neid väärtusi säilitada, tuleb süsteeme hooldada.
Autor: Maa- ja Ruumiameti maaparanduse osakonna juhataja Tiiu Valdmaa
Loomise kuupäev: 29.09.2025
