Aadressiandmete ja kohanimede käsiraamat

Liikluspinna kohanimi peab sisaldama liigisõna. Laialt levinud liigisõnad on näiteks tänav (ligikudu 10 000), tee (6400), põik (1200) maantee (240), puiestee (120), ringtee (20) , allee (20). Väiksema kasutusega liigisõnu on kokku veel 50 kandis. Eelnevates kohanime nõuete peatükkides on samuti liigisõnade teemat käsitletud, kuid selguse huvides räägime liikluspindade liigisõnade kasutuse eripäradest veel põhjalikumalt. 

Liigisõna tänav puhul küsitakse sageli, kas seda võib kasutada ka väljaspool linna, alevit ja alevikku. Kiire vastus sellele on: Võib küll, kui tegu on tänavailmelise teega. 

Nimelt tekitab küsimusi ehitusseadustiku § 92 lõige 3, mis sätestab: Tänav on linnas, alevis või alevikus paiknev tee. Aadressisüsteemi ja kohanime määramise seisukohast ei ole liigisõna tänav määramisele piiranguid.  

Jälgima peab eelkõige liigisõna sobivust konkreetsele objektile. Kui on välja ehitatud (või kavas ehitada) tänavavalgustus, kõnniteed on olemas või rajamisel, siis sobib liigisõnaks tänav. Kui teel aga ei ole tänava ilmet ega ole kavas seda ka teha, siis sobib liigisõnaks pigem tee, maantee vm. Seega võib linnas olla liigisõnaks tee (nt Mustamäe tee Tallinnas) ja külas võib olla liigisõnaks ka tänav, lähtudes liigisõna sisulisest sobivusest. 

Tänav on tüüpiline tiheasustuse liigisõna, seega sobib kõige paremini linnatänava kohta.  

Ajaloolise õigluse huvides märgitagu siiski, et peaaegu kuni 1920. aastate lõpuni oli tänav maaga seostuv termin, tähistades küla- või karjateed (tänav, murdeti ka tanum, tannom, tanuv, tanu, tanav); linnades olid uulitsad. Vaidlus selle üle, kas tänav linna sobib või ei, kestis 1930. aastate keskpaigani välja ja vahepeal pakuti ning kasutati isegi ametlikes dokumentides muid variante. Tallinnas olid aastatel 1928–1935 kõik tänavad uulid. 

Liigisõna tee on sageduselt järgmine liigisõna ja teda kasutatakse peamiselt kolmes tähenduses:  

1) „maantee" sünonüümina, st tähistamaks suuremat teed, mis viib kuhugi kaugemale (Aruküla tee, Ihaste tee, Lodja tee, Muuga tee);  

2) aiandus- või maapiirkonna tänav, mis pole eriti „linliku" ilmega (nt Tallinna Mähe aedlinnas Aianduse tee, Jasmiini tee, Kupra tee, Vabarna tee);  

3) laiem linnatänav (võõrsõnalise „prospekti" sünonüümina, nt Tallinnas Ehitajate tee, Tartus Kalda tee). On ka üsna erandlikke ajaloolise traditsiooniga põhjendatavaid teid (Komandandi tee Tallinnas). 

Liigisõnale tee on mõnikord lisatud ka täiendav sõna nagu koolitee, külatee, rannatee - mis lisaks nime tuumale iseloomustab, kuhu see tee viib (Selja koolitee Tori vallas ja Rooslepa rannatee Lääne-Nigula vallas). Neid võiks kasutada juhul, kui nad tõesti on kohale kinnistunud, tüüpilised tänavanimede liigisõnad need ei ole. 

Liigisõna põik on samanimeliselt põhitänavalt kõrvale keerav väiksem tänav, vahel umbtänav, ent mitte tingimata. Selle sõna käänamisel peetagu silmas õiget tüvevokaali (põik : põigu, mitte „põigi").  

Varem on kasutatud ka pikemat kuju põiktänav (põikuulits), nüüd ei ole see enam vajalik. Põik sobib ühtviisi hästi nii tänavate kui ka teede, maanteede ja puiesteede harutänavate liigisõnaks, vormid nagu „põiktee", „põikmaantee" vms pole õiged.  

Roosi tee juurde kuulub Roosi põik, mitte „Roosi põiktee". Kuigi vene keeles vastab põigule переулок, käivad Eesti põigud alati kokku mingi põhitänavaga, samas kui pereulok'id võivad olla ilma paariliseta. Niisugust ajalooliselt tingitud erandlikkust on näha Narvas, kus Kooli põik on Kreenholmis täiesti iseseisvalt tekkinud, Kooli tänav on küll nüüdseks kadunud, ent asus hoopis vanalinnas. 

Haruldasematest liikluspinna liigisõnadest on Eestis ka kaks umbtänavat (Metsa umbtänav Kohilas ja Moora umbtänav Tallinnas), mis sisuliselt on sarnased põikudega. 

Jõgeval on põhiteelt hargneva liikluspinna liigisõnana kasutatud haru (Mihkel Pilli haru). 

Liigisõna maantee on suurem asulast väljuv tänav, mis viib kaugematesse kohtadesse; maanteed on sageli ajalooliselt kujunenud ja seetõttu püsikindlad. Narva, Pärnu, Tallinna ja Tartu maantee nimega tänavaid on paljudes asulates. Maantee nimeks on enamasti mõne suurema asula nimi, natuke erandlikum nimi on ehk Hiiu maantee (Käinas).  

Liigisõna puiestee on üldjuhul puudega ääristatud tänav, midagi sellist nagu prantslaste boulevard (st bulvar), nt Kuldnoka puiestee, Mere puiestee, Põhja puiestee. Võib tähele panna, et sageli on nimetuumaks samuti looduslik termin, nt puunimetus (Kastani puiestee, Kreegipuu puiestee, Lehiste puiestee). Vahel kajastab liigisõna puiestee üksnes õilsaid kavatsusi nimepanemise aegu, puudest pole jälgegi.  

Puiesteega peaaegu samatähenduslik on allee, mida Eestis on 30 kandis, nt Köstri allee Palamusel, Põhja allee Kohtla-Järvel, Pärna allee Audrus. 

Haapsalus on kaldapealse liikluspinna liigisõna kallas (Holmi kallas, Vaikne kallas, Õhtu kallas) ja äär (Mereäär Paldiskis). 

Sageli nimetatakse kaarekujulisi liikluspindasid ringideks või ringteedeks (neid on üle 20) (nt Käärasoo ring Paikuse alevis ja Haanja ringtee Rõuge vallas, Haanja külas). Tartus on kaarekujulisi liikluspindasid nimetatud kaarteks (Kesk kaar, Sirbi kaar, Suur kaar, Väike kaar).  

Tallinna vanalinnas on jalakäijate tänavaid nimetatud käikudeks (Bremeni käik, Börsi käik, Katariina käik), ajaloolisim neist sisaldab saksapärast liigisõna kang (Saiakang, vrd sks Gang 'käik'). Tallinnas on teisigi haruldasi termineid, mis liigisõna staatuses: aas (Roheline aas), jalg (mäejalamil asuv tänav, Lühike jalg, Pikk jalg), kael (Vanaturu kael), ots (Torupilli ots), värav (Suur ja Väike Rannavärav). Viljandis on huvitavalt kujundatud jalakäijate tänava liigisõnana kasutuses aed (Arkaadia aed). 

Eestis on neli mäe peal paiknevat tänavat, kus liigisõnana esinebki mägi (Olevimägi, Sulevimägi ja Tõnismägi Tallinnas, ning Trepimägi Viljandis). Viimased on ajalooliselt nii kujunenud (võrreldagu Tõnismäe vanu võõrkeelseid vasteid: sks Antonisberg, vene Антонова гора) ja neid ei tohiks segi ajada palju sagedamate nimedega, kus -mäe kuulub nimetuuma (vrd Arbimäe tänav, Kasemäe tänav, Keldrimäe tänav, Kõrgemäe tänav).  

Liikluspinna liigisõnana on kasutuses ka väljak ning plats, mis eeldab ka väljaku olemasolu (näiteks Raekoja plats Narvas, Tallinnas ja Tartus ning Leigri väljak Kärdlas). 

Väljak on kõige neutraalsem liigisõna, mis toodi käibele saksapärase platsi (sks Platz) asendajana ning muutus peagi üsna üldiseks, nt Keskväljak (paljudes asulates),  Noorte väljak (Pärnus), Seminari väljak (Võrus), Vabaduse väljak (Tallinnas ja mujal).  

Plats, nagu öeldud, on saksapärane liigisõna; seda esineb põhiliselt ajaloolistes linnades ja üsna traditsioonilistel juhtudel (Kiriku plats ja Lossi plats Tallinnas, Peetri plats Narvas, Turu plats Rakveres ja Tallinnas). Ent seda on ka kohtades, kus muidu võiks olla väljak (Jaama plats Raasikul, Vabaduse plats Viljandis).  

Vahest on nimepanijate peades mõlkunud umbes niisugune liigitelu: väljak on moodne ja avar, plats vana ja väike. Uusi platse ei ole Eestisse siiski mõtet tekitada. Kolmas väljakunimedes esinev liigisõna on turg (Maarjaturg ja Peetriturg Tartus, Vana turg Tallinnas), seda on varem esinenud rohkemgi (nii Tallinna kui ka Tartu Suurturud kannavad praegu Raekoja platsi nime). 

Kas Eesti tänavanimede liigisõnade valikut oleks mõtet mitmekesistada?  

Kui mingi liigisõna on juba rahvapäraselt kasutusel, ei ole seda kindlasti vaja hüljata; nii ongi liikluspinna nimede hulka lähiajaloos lisatud Vanaturu kael ja Torupilli ots. Rahvasuus olid need ammu tuntud.