Aadressiandmete ja kohanimede käsiraamat

Veeteede navigatsioonimärkidest kõige tuntumad on tuletornid, kuid kasutatakse ka tulepaake, päevamärke ja hulgaliselt vees asuvaid märke. Enamasti on maismaal olevaid märke teenindavad maaüksused jäetud riigi omandisse. Merealade infoga (veesügavuste, ohtude, navigatsioonimärkide jm) saab tutvuda Transpordiameti, Maa- ja Ruumiameti ja PRIMAR-i koostöös valminud kaardirakendusega Maa- ja Ruumiameti geoportaalis X-GIS merekaart.

Transpordiameti ja Maa- ja Ruumiameti koostöös on valminud soovitused nime määramiseks navigatsioonimärkide katastriüksustele. Näiteks juhul, kui navigatsioonimärki teenindaval maaüksusel on hooneid, siis numbriga kohanimi (nt Ruhnu tuletorn 990) lähiaadressiks ei sobi – määrata tuleb hoonetele ja hoonestatud üksusele sobilik aadress. Loomulikult tuleb koha-aadressi määramisel viia läbi haldusmenetlus ja koha-aadressid objekti omaniku (haldajaga) kooskõlastada, kuid soovitame lähtuda alltoodud põhimõtetest, et haldusmenetlus oleks ladusam.

Navigatsioonimärke teenindavate maaüksuste lähiaadressi määramise põhimõtted

• Nimedes soovitame kajastada märgi liiki tähistavat liigisõna, nt tuletorn, tulepaak, päevamärk.
• Nimed võivad sisaldada tehnilisi numberlisandeid, kusjuures number järgneb liigisõnale (tuletorn vm). Numbri määramisel lähtutakse Veeteede Ameti hallatavas navigatsioonimärkide registris olevast numbrist.
• Navigatsioonimärki teenindava maaüksuse nimes sisaldub asukohale viitav asustusüksuse nimi, seejuures on liigisõna üldjuhul ainsuse nimetavas käändes, väikese algustähega ja kirjutatakse nimetuumast lahku.
• Nimi ei või sisaldada Rooma numbreid, keelatud sümboleid, parasiitsõnu ega lühendeid (näiteks on lähiaadressides keelatud sulud, komad, punktid, sidekriipsud, kaldkriipsud, üksikud suurtähed jne).

Toome mõned näited, kuidas maaüksuse nime muuta.