Aadressiandmete ja kohanimede käsiraamat

Üldjuhul soovitame katastriüksuste nimedes pigem nimetuuma ja liigisõna kokkukirjutust, nt Küüni-Saare > Küünisaare, Vabadiko Pealse > Vabadikupealse, Vana Loosu > Vanaloosu, Kuusiko-Allika > Kuusikuallika.

Sidekriips sobib:

1. juhul, kui üks katastriüksuse nimi on hargtäiendita, teine täiendiga.

Näiteks samas piirkonnas on olemas nii Lepiku kui ka Mäe-Lepiku ning Kubja ja Alt-Kubja;

2. keerulisemates ühendites (eesnimi + liitsõna, liitsõna + eesnimi).

Näiteks: Mõnuvere-Hendriku, Kedekubja-Juhani, Tagaküla-Endriku.

Kui selline eristav tunnus on lisatud kõigile nimedele, siis on otstarbekas rakendada tavalist kokkukirjutust, nt Jürilepiku, Mäelepiku, Orulepiku.

Eesnimest ja üldsõnast või kahest eesnimest koosnevad katastriüksuste nimed kirjutatakse kokku nagu tavalised liitsõnad, nt Mardimetsa, Torijaani, Jüriaadu.

• Vt lisaks Eesti kohanimede kokku- ja lahkukirjutamise reegleid (Emakeele Seltsi keeletoimkonna 1995. a soovitus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1997, nr 1, lk 41–42, või 2000. a ilmunud „Kirjakeele teatajas II”, lk 51–53).

Vaata lisaks peatükke „12. Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine“ ja „16.2. Kokku- ja lahkukirjutamise vead“